kuidas pildistada koera

Kuigi hea pildi jaoks ei ole suurt midagi vaja peale töökorras kaamera, kindla käe, suure õnne ja ideaalse ajastuse, siis ikkagi:

1. Küsi eneselt miks, millist ja mille jaoks seda tehtavat pilti vaja on.
2. Loe kaamera (ja välgu) kasutusjuhend mõttega läbi.

3. Mida kõrgemad on nõudmised pildile, A0 kapale vs. midagigi kodulehele, seda enam võiks mõelda tehnilistele parameetritele:

– Kui pilti on plaanis välja trükkida – vali nii väike ISO kui võimalik. nt. 100, sest siis jäävad pildid vähem teralised.
- Kui on plaanis pildistada liikuvat koera, vali säriaeg küllalt kiire, 1/125 näiteks, sest siis võib mingi osa koerast isegi terav jääda.
- Kui tahad võimalikult suures ulatuses teravat pilti – keera ava kinni, f/16 näiteks, siis on lootust, et terav on ka midagi muud peale nina.
ISO – ava – säri on omavahel tihedalt seotud!
- Suurelt väljatrükkimiseks võiks pildi resolutsioon olla 300dpi.

4. Oleks tore kui hetkeks mõeldaks pildi vaatajale – paljudel juhtudel päästaks mingigi kompositsioonireegli järgimine:

– Enamasti oleks mõistlik jätta koertel kõrvad, nina, käpad ja saba terveks kui neist suurem osa juba pildi peal on.
- Enamasti oleks mõistlik vaadata, mis jääb taustale. Poolikud kaalikad, tõsi küll, võivad tunduda nunnud, aga suuremale osale inimestest need enamasti visuaalset naudingut ei paku ja mustvalge koer lihtsalt ei paista mustade pükste ja valge pluusiga händleri riiete taustalt välja.
- Enamasti oleks mõistlik laskuda pisut madalamale tasapinnale.
- Enamasti oleks mõistlik pildistada pigem koera peapoolsest otsast.
- Enamasti oleks mõistlik, et suurim valgusallikas jääb pildistaja selja taha.

Nüüd jääb üle oodata vaid õiget hetke
üks 100-st, võib-olla isegi 1000-st pildist ilmselt vääriks A0 kapale väljatrükkimist, ~10 on selliseid, mida avalikus ruumis näidates VÄGA piinlik ei oleks.
Võib-olla emotsiooni pärast või õppimise eesmärgil võiks teist 10 veel oma arvutisse alles jätta, ülejäänu tuleks aga kiirelt ära kustutada, et mitte tunda kiusatust iga viimane kui klõps avalikku ruumi üles upitada.

 

Kui see kõik tundus aga üle mõistuse ning täiesti ebavajalik, osta kalleim peegelkaamera ning selle ette pikeim ja jämedaim toru, mida rahakott võimaldab. Veel parem – võta selleks kõigeks smõsslaenu ja kuuluta seda kõigile, kes kuulda tahavad ja neile ka, kes ei taha.
Nüüd keera reziiminupp rohelisele ruudule või selle analoogile ja hakka aga tulistama. Kasvõi puusalt. Isegi koera poole ei pea aparaati suunama, sest tehnikale kulutatud raha on võrdeline pildi suurepärasusega ja lomograafiline saba ju ikka vist pildile jäi.

Põhiline: Riputa kindlasti kõik see kaarditäis 8G täissuuruses valimatult kõikidesse kohtadesse, mis tasuta pildiruumi pakuvad.

Kuna ma nii noor ja algaja enam ei ole, et mul kelleltki midagi õppida poleks, siis on täiendused sellesse väiksesse nõuanderubriiki teretulnud